Kalade märgistamine
Eestis on kalu märgistatud varsti pea 100 aastat. Näiteks Emajõel alustati sellega 1928. aastal Tartu Ülikooli zooloogiakateedri professor Heinrich Riikoja eestvedamisel. Vastava ülesande andis talle ülikooli juurde moodustatud Eesti veekogude uurimise komisjon. Eesmärk oli uurida siseveekogude kalade rändeid.
Märgistena kasutati toona väikesed klaaspärlikesed (iga erimoodi pärl vastas mõnele arvule), mis hõbetraadiga kala seljauime külge kinnitati. Lõhesid ja meriforelle märgistati hõbekettakeste, angerjaid laperguste hõbenõeltega. Märgisega kala püüdes tuli sellest teada anda, märkides teates ära nii püügiviisi, aja kui ka kala suuruse ning lisada tuli ka mõned soomused vanuse määramiseks. Veel paremaks peeti seda, kui kala saadeti terves tükis kalamajandusosakonna uurimis-katsetamise ametile. Et soojal ajal saadetis ei rikneks, soovitati see panna formaliinilahusesse või sisse soolata. Hiljem hakati maksma püüdjaile ka vaevatasu, mis näiteks 1943. aastal oli 2 riigimarka. Loomulikult hüvitati saatjale ka saatmiskulud.
Meres märgistati peamiselt lõhet, turska, angerjat, lesta, kammeljat, siseveekogudes säinast, latikat, haugi, kuid ilmselt on erinevatel aegadel märgis külge pandud pea kõigile kaladele, kes kätte saadi.
Tänaseks pole kalade märgistamise soov ja vajadus kuhugi kadunud. Lisandunud on vaid märgistamise viise ning osa varasematest ka ebatõhususe tõttu kõrvale jäetud.
Märgisega kalast tuleks teada anda igal juhul. Mõningate kalade puhul ootab teatajat ka rahaline preemia. Kuhu ühel või teisel juhul teada anda tuleks, selle leiab allpool olevast tabelist.
